Konks Selg

Sügis 2014 vastakuti Sügis 2015

Aastad käivad minu jaoks sügisest sügisesse ehk uus aasta algab sügisega ja aasta algus on parim aeg uute asjadega alustamiseks. Sügisel saabub ka rutiinitoov tööelu, mis seab piirid ülejäänud elule ning lihtsustab ajakasutust ja planeerimist. Seega alustan ma tavaliselt sügiseti ka treeninguga. Selle kõige osas olid mõlema aastakäigu sügised sarnased. Kuid eelmisel sügise alustatud treenimine hakkas just samal ajal (oktoobripaiku) vaikselt hääbuma. Ning seega tunnen ka tänavu oktoobris, et vaja on senitehtut analüüsida ja tugevdada sidet endale antud eesmärkidega.

Minu meelest on inimesel uute oskuste omandamisel kaks motivaatorit: huvi tehtava vastu ja kasu, mida ta uue oskuse omandamisest saab. Et huvi ja kasulikkuse tunne ei kaoks, tuleb aeg-ajal seatud eesmärke ülevaadata ja vajadusel ka ümber hinnata.Toon näite sellest läbi kahe sügise oma elus.

2014 september alustasin katsega tuua ellu tervisesportlikku rutiini. Hommikuti proovisin tõusta enne teisi selleks, et rahus võimelda või pilatese rulliga ennast masseerida. Kord kuni kolm nädalas püüdsin käia ujumas. Alustuseks polegi ju üldse palju, siiski ei jäänud see püsima, kuna oktoobriks oli suurenenud väsimus nii tööl ja kui argielus. Ma kippusin hommikuti võimlemise ajal magama. Mind hakkasib kimbutama külmetused ja muud tervisehädad, mis ei lasnud mul ujumise rutiinist kinni pidada. Kui lõpuks jälle ujuma jõudsin, siis püüdsin istiktiivselt kaotatud treeninguid tagasi teha ja pingutasin niimoodi üle. Ning peale ujumast tulekut tundsin ennast veelgi väsinumana, näljasena ja närvilisemana. Soov igapäevaselt treenida oli suur, aga füüsise jaoks oli seda igapäevaelu kõrvalt liiga palju ja ma väsisin ära. Kaduma hakkasid nii huvi treenimise vastu kui ka tunne, et treenimine on mulle kasutoov. Veebruaris otsustasin konfliktile iseendas lõpu teha. Leppisin vaid nii palju endaga kokku, et hakkan samme lugema ning püüan neid päeva jooksul saada 7000-10 000, puhkepäevadel olin rahul ka vähemaga.

Ning kõik mu tervisehädad kadusid, ma ei ole siiani veel külmetushaigusesse jäänud (aegajalt on kimbutama jäänud mõned püsihädad lisaks seljale, nagu migreen jne). Loo moraal on see, et ei maksa endalt oodata ega nõuda sama palju kui teeb terve inimene. Tuleb kuulata oma keha ja mõnikord alustada hoopis väga tasaste muudatustega enda treenimises. Arstid teavad ja tunnevad inimese keha ning nende märatud töövõimetuseprotsent või puue vastab ka tegelikule töövõimele võrreldes terve inimesega (minu puhul 40 % vähem töövõimet võrreldes tavalise inimesega).  Mina aga püüan elada nö tavapärast elu: käia tööl täis kohaga, olla perekonna liige ja lapsevanem, tegeleda hobidega jne. Kuid samas ei tohi ma ka unustada, et ma ei saa tervise edendamisse suhtuda sama innukusega nagu kirjutavad naisteajakirjad. Tempo tuleb valida vastavalt harjumusele ning muutusi oodata kannatlikult, alles kuu kuni poole aasta pärast.

Käes on sügis 2015. Ma jalutan iga päev keskeltläbi 12000 sammu. Ma käin kaks korda nädalas pilatese trennis ja üks kord nädalas püüan jõuda ujuma. Hommikuti ma rullin oma keha pilatese rulliga ning veel teen mõned harjutused, millest olen kirjutanud eelnevalt.

Kõik on läinud hästi, ma pole puudunud ühestki trennist ja püüan hoida endale antud lubadusi. Ma ei ole enam nii väsinud kui aasta tagasi, palju uusi huvitavaid projekte on tööl ja väljaspool seda plaanis ning nad on hoidnud mind tasakaalus. Kuulan ennast ja juhin ennast väikeste sammudega tervema elu suunas.

Single Post Navigation

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: